Jahindusest
Jahindus
Eesti jahinduse alusdokumendiks on Riigikogu poolt vastu võetud ja jõustunud jahiseadus.
Selle alusel on vastu võetud jahieeskiri ja muud jahindust reguleerivad dokumendid.
Jahipidamisega on võrdsustatud jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine.
Korraldus
Eestis kujundab jahinduspoliitikat Kliimaministeerium koos valdkonna strateegilise planeerimise ja õigusloome (jahiseadus) väljatöötamisega.
Riiklike kontroll funktsioone teostavad Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur.
Igasse maakonda on loodud jahindusnõukogud, kuhu kuuluvad maaomanike, jahimeeste ja riigi esindajad.
Jahindusnõukogudes lepitakse kokku, kui palju ja missuguse soolise ja vanuselise jaotumisega loomi kütitakse, kuidas muudetakse jahipiirkondade piire ja kuidas vahetatakse vajadusel välja piirkonna kasutaja ehk jahiselts.
Suur hulk jahimehi kuulub Eesti Jahimeeste Seltsi, kuid on ka nõndanimetatud vabu jahimehi, kellel on jahitunnistus, kuid kes ei kuulu seltsi allorganisatsioonidesse.
Nagu ka ministeerium on öelnud:
Jahinduslikult vähepopulaarsete võõrliikide, nagu kähriku ja mingi olemasolu meie ökosüsteemides on juba iseenesest suur loodusõnnetus ning on raske ette kujutada probleemi lahendamist või leevendamist ilma jahindusliku tegevuseta.
Eestis on ligikaudu 4 miljonit hektarit jahimaad, sellest umbes neljandik on riigimaa ja ülejäänu jaguneb paarisaja tuhande eraomaniku vahel.
Jahipiirkondi on Eestis üle 320 ja jahimehi üle 15 000, kellest aktiivseid umbes 10 000.